Söömishäired

Söömishäired on keerulised vaimsed tervisehäired, mis väljenduvad ebatervislikes toitumisharjumustes ja negatiivses suhtumises oma kehasse. Need häired võivad avaldada tõsist mõju inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele ning osutuda eluohtlikuks, kui neid ei ravita. Söömishäired on sageli seotud emotsionaalsete ja psühholoogiliste teguritega ning võivad esineda igas vanuses ja soost inimestel.

Peamised söömishäired

1. Anoreksia nervosa:
   • Iseloomustus: Anoreksiat iseloomustab äärmuslik kehakaalu langetamise soov, toitumise piiramine ja intensiivne hirm kaalutõusu ees. Inimesed, kellel on anoreksia, näevad end sageli ülekaalulisena, isegi kui nad on alakaalulised.
   • Sümptomid: Oluliselt piiratud toitumine, liigne treenimine, märgatav kaalulangus, madal enesehinnang ja moonutatud kehapilt.
   • Tervisemõjud: Alatoitumus, luude hõrenemine, lihaste kurnatus, südameprobleemid ja hormonaalsed häired.
2. Bulimia nervosa:
   • Iseloomustus: Bulimia hõlmab korduvaid ülesöömise episoode, millele järgneb puhastus (nt oksendamise esilekutsumine, lahtistite kasutamine) või kompenseeriv käitumine, nagu liigne treening.
   • Sümptomid: Kontrollimatu ülesöömine, millele järgneb häbitunne ja katse söödut „kompenseerida“, liigne mure kehakaalu ja välimuse pärast.
   • Tervisemõjud: Elektrolüütide tasakaalu häired, mao- ja söögitorukahjustused, hammaste erosioon, südameprobleemid.
3. Liigsöömishäire:
   • Iseloomustus: Iseloomustab korduv liigne söömine, kuid ilma kompenseeriva käitumiseta, mida näeb buliimia korral. Liigsöömishäire võib viia rasvumiseni ja kaasnevate terviseprobleemideni.
   • Sümptomid: Suurtes kogustes toidu tarbimine lühikese aja jooksul, tunne, et ei suudeta söömist kontrollida, ning pärast söömist süütunne või häbi.
   • Tervisemõjud: Rasvumine, diabeet, südamehaigused ja muud ainevahetushäired.
4. Ortoreksia:
   • Iseloomustus: Liigne keskendumine tervislikule toitumisele ja “puhtale” söömisel. Kuigi see pole ametlikult söömishäire diagnoos, on ortoreksia tõusnud esile, kuna see võib viia sotsiaalse isolatsioonini ja alatoitumuseni.
   • Sümptomid: Obsessioon toidu kvaliteedi ja puhtuse üle, toidugruppide välistamine ning tugev ärevus seoses toitumisega.
   • Tervisemõjud: Toitainete puudus, kehakaalu langus ja terviseprobleemid, mis on seotud tasakaalustamata toitumisega.

Söömishäirete põhjused ja riskifaktorid

Söömishäired võivad tekkida mitmete tegurite koostoimel, sealhulgas:

• Geneetika: Teatud inimestel võib olla pärilik eelsoodumus söömishäirete tekkeks.
• Psühholoogilised tegurid: Madal enesehinnang, perfektsionism, ärevus ja depressioon on tavalised söömishäirete riskitegurid.
• Keskkonnamõjud: Kultuurilised ootused, sotsiaalmeedia ja meedia mõju, mis propageerib ebarealistlikke iluideaale, võivad soodustada söömishäirete teket.
• Traumaatilised kogemused: Stress, traumad ja kuritarvitamine võivad samuti suurendada söömishäirete riski.

Ravi ja tugi

Söömishäirete ravi võib hõlmata mitmeid lähenemisviise:

• Psühhoteraapia: Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) on sageli tõhus ravimeetod, mis aitab muuta inimese mõttemustreid ja käitumist.
• Ravimid: Antidepressandid ja muud ravimid aitavad hallata kaasnevaid sümptomeid, nagu ärevus ja depressioon.
• Toitumisteraapia: Professionaalse toitumisnõustaja abi, et taastada tervislikud toitumisharjumused.
• Meditsiiniline järelevalve: Tõsisematel juhtudel on vajalik haiglaravi ja spetsialistide jälgimine.

Toitumishäirete teraapia hõlmab mitmekülgset ja individuaalset lähenemist, et aidata inimesel taastada tervislikud toitumisharjumused, parandada vaimset heaolu ja lahendada sügavamad psühholoogilised probleemid, mis võivad soodustada häire tekkimist. Teraapia võib hõlmata erinevaid lähenemisviise, mis töötavad kõige paremini siis, kui need on kombineeritud.

1. Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT)

• Eesmärk: Aidata inimest tuvastada ja muuta negatiivseid mõttemustreid ja uskumusi, mis mõjutavad toitumiskäitumist.
• Tõhusus: KKT on osutunud tõhusaks eriti anoreksia, bulimia ja liigsöömishäire puhul. See aitab inimesel mõista, kuidas tema mõtted, tunded ja käitumine on omavahel seotud.Terapeut aitab inimesel tuvastada käivitajaid, töötada välja toimetulekuviise ja muuta toitumisharjumusi järk-järgult.

2. Perepõhine teraapia (FBT)

• Eesmärk: Kasutada pereliikmeid aktiivselt taastumisprotsessi osana, pakkudes tuge ja julgustust.
• Kellele see sobib: FBT on eriti tõhus noorukite puhul, kes kannatavad anoreksia või bulimia all. Teraapia keskendub vanemate toetusele, et nad saaksid oma lapse tervenemise protsessis aktiivselt osaleda ja aidata tal saavutada tervislik kehakaal ja toitumine.

3. Toitumisteraapia ja toitumisnõustamine

• Eesmärk: Aidata inimesel luua tasakaalustatud toitumiskava, mis toetab tervenemist ja rahuldab keha toitumisvajadusi.
• Professionaal: Toitumisnõustaja teeb koostööd inimesega, et õpetada tervislikke toitumisharjumusi, arutada toitumise ja tervise vahelisi seoseid ning pakkuda praktilisi juhiseid toiduvaliku kohta.

4. Psühhodünaamiline teraapia

• Eesmärk: Uurida varasemaid kogemusi ja alateadlikke tegureid, mis võivad mõjutada inimese suhteid toiduga.
• Kuidas see toimib: Terapeut ja patsient töötavad koos, et tuua esile minevikus aset leidnud sündmusi ja emotsioone, mis võivad olla seotud toitumishäiretega, ning aitavad neid mõista ja töödelda.

5. Mindfulness ja aktsepteerimis- ja pühendumisteraapia

• Eesmärk: Suurendada inimese teadlikkust oma tunnetest ja mõtetest hetkes, et vähendada stressi ja ärevust, mis võivad soodustada toitumishäireid.
• Tehnika: Meditatsioon, teadlik söömine ja emotsioonide aktsepteerimine, ilma et püütaks neid vältida.  Aitab parandada suhtumist toidusse ja kehasse, õpetades inimest olema hetkes kohal ja vältima reaktiivset käitumist.

6. Grupiteraapia

• Eesmärk: Pakkuda tuge ja võimalust jagada kogemusi sarnase taustaga inimestega.
• Tõhusus: Grupiteraapia pakub tuge ja vähendab üksildustunnet. Osalejad saavad jagada oma kogemusi, õppida teistelt ja leida erinevaid toimetuleku mehhanisme.

7. Medikamentoosne ravi

• Millal kasutatakse: Kuigi ravimid ei ravi toitumishäireid, võivad need aidata kaasnevate sümptomite, nagu ärevus ja depressioon, korral.
• Ravimid: SSRI-d (nt fluoksetiin) on osutunud kasulikuks bulimia ja mõningate liigsöömishäirete puhul.

Erandjuhtudel haiglaravi ja statsionaarne programm

• Millal vajalik: Kui toitumishäire on raske ja eluohtlik, võib olla vajalik intensiivne ravi haiglas või spetsiaalses ravikeskuses.
• Eesmärk: Tagada patsiendi stabiilsus, kehakaalu taastumine ja põhjalik raviplaan, mis hõlmab erinevaid teraapiavorme.

 Järelhooldus ja pikaajaline tugi

• Eesmärk: Pärast intensiivravi on oluline, et inimesel oleks pikaajaline tugi, mis aitab ennetada retsidiivi: regulaarne kohtumine terapeudi või toitumisnõustajaga, toetavad grupid ja eneseabi.

Toitumishäirega tegelemine on kõige tõhusam, kui see on terviklik ja kohandatud individuaalsele vajadusele. Parim lähenemisviis sisaldab tihedat koostööd erinevate spetsialistide vahel, et tagada inimese füüsiline ja vaimne tervis. Varajane sekkumine ja lähedaste tugi võivad oluliselt parandada taastumise väljavaateid.