Kersti ATH kogemuslugu

Enne……..

Niisiis… Jälle üks pingeline tööpäev selja taga….Hingan sügavalt kodu ukse taga sisse: käsi puudutab linki, vajutan selle alla… Lukus. Koban taskutest võtit. Uks lahti ja. ..“emme, tÅ¡auuuuu“, hüppab teismeline mulle kaela, raskem ja pikem kui mina…Viskan toidukotid ja käekoti maha…korraks, et need siis kohe sülle haarata ja sukelduda sellesse, kaosesse…Tere, kallis…hõikab elukaaslane, tere, hüüab teisest toast vana isa….“Emme, meil oli täna koolis….“ Jutuvada sumbub kusagile, sest ainus asi , mida mu pilk püüab on tohutu plekk keset köögipõrandat…issand, kui kole ja häiriv. Panen kotid söögilauale, haaran lapi ja hakkan puhastama. „Aga mulle kalli?“, küsib elukaaslane…Jah, muidugi….Kallistame…oot, kuhu ma jäingi? Silmanurgast näen kuivanud pesuhunnikut, mis vannitoa ukse vahelt appi karjub: korjake meid ära! Jooksen pesu tooma. Ma pean nad ju sorteerima ka….siin on lapse asjad, siin minu. Siin …“emme, kas Sa ujumistrenni kohta küsisid?“ Mis trenni…aa, õigus…appi, unustasin, „Jaa, kallis, kohe!“ Ei, täna Sa ei jõua enam…ei jõua…oot, kuhu ma jäin…ahjaa….pesu… Haaran sorteeritud hunniku lõpuks sülle ja hakkan laiali tassima kappide vahet.

„Kuule, hakkame sööma, mul toit valmis“, ütleb mu kaasa….jah, muidugi, kohe! Nii…siin veel minu asjad ja…“emme, homme on kontrolltöö, kas Sa kuulaksid kas mul on kõik sõnad peas!? Kohe….ma praegu…oot, mis ma pidin tegema? Appi…kes need nõud on kraanikaussi jätnud ja veel niimoodi??? Meil on ju nõudepesumasin… Hakkan nõusid masinasse toppima. Jumal, milline see köögitasapind välja näeb!? Mis siin tehtud on?? Kus mu puhastuslapid on? Juba ma nühin pindu… „Kelle sokid need vedelevad siin diivanil?“ Kus.., tuleb laps….“Emps, aga kus mu teine sokk on???“ Issand, mina tõesti ei tea…. Kas Sa sõid täna koolis? Ei….Jälle ei??? Mis Su tervis niimood teeb? Tule, räägime sellest….Istume lapse toas, kui äkki….: „Kallis, see toit on juba jääs“…Isver, muidugi, sööma pidin… Lähme sööma, ütlen lapsele….Ei taha, pole isu praegu. Oeh….no kuidas siis nii….lähen istun lauda…Ma olen juba väsinud.  Söön, kiidan kokka. Maitsev on. Aga ma pean veel jõudma tolmu magamistoast tõmmata ja õhtul õppida: kõik tööd on kuhjunud, kisub jälle sinnakanti, et ei jõua…

Hetk hiljem vaatan tühjal pilgul arvutiekraani: skrollin uudiseid, otsin midagi…mis ma tegema pidin? Ah õigus!! Õppima ju! Oi, kuidas ma ei suuda end sundida. „Kuhu need riided käivad ja mis  lapp see siin köögi laual on??“  Mis riided??? Appi, mul jäi pesu kappidesse sorteerimine pooleli… ja see lapp…näed, köögikapid puha rokased. Kes kurat siin lagastanud on? Ma ju tean…vana inimene, ei näe ja talle pole see tähtis ka…aga ilgelt närvi ajab…küürin juba pikemat aega, kui tuleb kaasa ja küsib, kui kaugele olen oma õpingutega jõudnud?….Issand küll.. alles saadeti kaks tööd tagasi, et polevat õigesti tehtud…ma ei julge öeldagi…kust ma selle aja võtan, et neid ümber kirjutada,…“Emaaaaa…Sa ju lubasid! Mul homme on töö…. „Toit oli  maitsev, aitäh kallimale…Pinge kasvab…kõik on justkui tegemata ja pooleli. Kas meil piima on veel kohvi peale?, küsin….ei , ei ole…no siis lähen poodi. „Oota, Sa puhka, istu. Ma käin ise“, ütleb elukaaslane…

Kui ta läinud on tõusen püsti ja võtan tolmuimeja…kohutav kui palju tolmu võib päevaga koguneda…..Kustkohast see küünlavaha siia sai?? Kraabin parasjagu seda, kui heliseb telefon. Kas Sa saaksid mind aidata, küsib hääl teisel pool… Ikka, milles asi…? Pool tundi läinud linnulennul. Vahepeal on minu ümber nii palju toimunud: poes on käidud, lapse tool on parandatud, kõrvaklapid teibitud….“Emmeeeeeeee……kas Sul nüüd on aega????“  Ma just hakkasin omi asju lugema, kallis laps…“aga ema, Sa ju lubasid!!!!“ Jah…no vaatame siis….

Kell on veerand üks…kõik sätivad magama…ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud…aga und ei tule…kõik on tegemata…ma pole kuhugi jõudnud… Jälle.

Â